Neurootilisus · Tahk N5
Ohjeldamatus, mida uurimuskirjanduses nimetatakse enamasti impulsiivsuseks, mõõdab, kui valjusti isu kõlab sel hetkel, kui ta kohale jõuab. Küsimus ei ole selles, mida sa tahad, vaid selles, mis maksab ära ütlemine. Kõrge tulemusega inimese jaoks on tahtmine vool, madala jaoks ettepanek, millest ta rahulikult mööda kõnnib.
Tasuta, kontot pole vaja, tulemus kohe
Skaala loeb välja, kui valjusti tahtmine kõlab ja mis maksab selle ootamine. Väited käivad söögi kohta, mida võetakse üle kõhutäie, raha kohta, mis läheb plaanist mööda, ja meeldiva asja kohta, mis kestab edasi sealt, kus sa kavatsesid lõpetada. Kumb isu just sinu oma on, seda ei küsita kordagi: mõõdetakse tõmbe tugevust, mitte selle sisu.
Neurootilisuse alla sattus see tahk sellepärast, et isule alla jäämine jätab enamiku inimesi endaga pahuraks, ja sugulus naabritega saabki umbes sinnamaani. Dimensiooni kuuest skaalast hoiab just see oma perest kõige lõdvemalt kinni: ülejäänud viiega on tal 0,44, kuuest kõige madalam number. Kõige kindlam side viib hoopis oma perest välja, meelekindluse ettevaatlikkuse juurde, miinus 0,53.
Üks õhtu ei tõesta midagi. Paki lõpuni sööb aeg-ajalt igaüks ja raske nädala järel sirutub käsi selle poole, mis on lihtsam. Skaala loeb tavalist nädalat: kui sageli tõmme võidab siis, kui midagi halba juhtunud ei ole, ja kui palju tähelepanu kulub vaikselt selle peale, et ta piirides püsiks.
Eesti teaduskeeles kannab see ala nime impulsiivsus, küsimustiku enda ingliskeelne silt on immoderation ja vanemad tekstid räägivad enesevalitsuse nõrkusest. Väited pärinevad Goldbergi alustatud avatud väidepangast Johnsoni seades ega kuulu ühelegi ärilisele küsimustikule.
Need kolm seisavad nii lähedal, et jutu sees vahetavad nad omavahel kohad ära, ja iga selline vahetus muudab tulemuse tähendust.
See ei ole enesedistsipliini tagakülg ega sama joonlaua teine ots. Paar seisab meie andmetes miinus 0,41 peal: side on olemas, peeglit ei ole. Siin küsitakse, mis maksab ära ütlemine, enesedistsipliin aga vastab, kas töö läheb edasi ka siis, kui miski parasjagu ei kutsu. Ruumi jääb kenasti inimesele, kes viib iga ülesande lõpuni ja tühjendab sellegipoolest kell üksteist külmkapi.
See on isiksuse mõõtmine ja piiri ei ole siin skaalal kusagil. Sõltuvust määratakse kahju järgi, kuude jooksul kaotatud kontrolli järgi ja selle järgi, mis juhtub siis, kui harjumus ära võtta, ning niisuguse otsuse teeb spetsialist vestluses. Enamik skaala ülemise otsa inimesi ei jõua ühegi sõltuvuseni ja see lehekülg ei sõelu kedagi välja.
Tahta elamust valjemas versioonis ja mitte suuta seda edasi lükata on peaaegu eri asjad: paar seisab 0,24 peal. Inimene, kes elab kiirete laskumiste nimel, paneb sülearvuti kell kümme kinni ilma igasuguse pingutuseta, ja inimene, kes jalgrattast kiiremini kusagile istunud ei ole, kaotab õhtu järjekordse osa peale.
Kumbki ots ei ole parem iseloom. Üks maksab pingutusega, teine vaigistatud naudinguga, ja keskkoht maksab kummastki natuke.
Nauding jõuab sinuni terve ja kohe, ja see on midagi väärt: söök, muusika ja seltskond lähevad päriselt korda, mitte ei libise mööda. Pinge koguneb sinna vahesse, mis jääb tahtmise ja otsuse vahele. Sinul on see vahe kitsas, nii et valik on tihti tehtud enne, kui teise poole põhjused on jõudnud üldse kokku tulla.
Tahtmine kohe on sulle tugev hoovus: veel üks osa seriaalist, veel üks ostukorv, veel üks taldrik. Võitlus iseendaga ei tähenda nõrka iseloomu, pigem valjemat signaali, ja raamid aitavad siin rohkem kui enda sõimamine.
Ära ütlemine on sinu jaoks odav. Teine portsjon, soodusmüük ja lahti unustatud vahekaardid lähevad mööda ilma ühegi sisemise läbirääkimiseta, ja need tunnid ja see raha, mis teistel sinna vaidlusse kaovad, jäävad sinu kätte. Kaasa tuleb kaugus: see, mida teised nimetavad vastupandamatuks, saabub sinuni tavalise valjusega, ja kannatlikkust kaotajate suhtes tuleb eraldi juurde otsida.
Isud sosistavad sulle, mitte ei karju. Ühe juures peatuda, raha pigem kõrvale panna, äpp kinni panna: need ei võta sult eriti tahtejõudu.
Keskmisse ribasse mahub neli profiili kümnest ja ta käitub nagu läbirääkimine, mille senine ajalugu on korralik. Mõnel õhtul võtab tõmme ühe vooru, enamasti mitte, ja hommikuks ei ole kumbki neist jälge jätnud.
Madal, keskmine ja kõrge järgivad Johnsoni protsentiilijaotust 30/40/30 ega tähista ühtegi kliinilist piiri. Skaala kirjeldab isu tugevust ja diagnoosi ta ei anna, sõltuvuse künnist ei ole siin skaalal kusagil ning see lehekülg ei tuvasta kellegi kohta midagi.
Toorpunktid on kümne vastuse summa, nii et nad liiguvad 10 ja 50 vahel. Allolev kõver on joonistatud 135 947 lõpetatud profiili pealt ja ta on kitsas: kusagil mujal selles dimensioonis ei kogune inimesed nii tihedalt keskele kokku.
| Protsentiil | Toortulemus |
|---|---|
| 10 | 23 |
| 25 | 28 |
| 50 | 33 |
| 75 | 38 |
| 90 | 42 |
Pool meestest jääb 27 ja 36 punkti vahele ja pool naistest 28 ja 38 vahele, mediaan on 31 ja 33. Raskuskese seisab siin kõrgemal kui üheski teises neurootilisuse tahus, nii et toores 32 on tavaline, mitte murettekitav tulemus. Protsentiil võrdleb sind sama soo ja vanusega testitegijatega.
Rühmadevahelisi erinevusi tuleb siit välja kaks ja suurem neist ei ole see, mida tavaliselt oodatakse.
Naiste keskmine on 32,9 punkti ja meeste oma 31,0, vahe 1,9 punkti neljakümnepunktisel ulatusel, mis on neurootilisuse kuue tahu seas suuruselt neljas. Vanus teeb rohkem: mõlemad jooned püsivad umbes neljakümnenda eluaastani paigal ja hakkavad siis alla tulema, meestel 31,1 pealt 27,8 peale ja naistel 33,0 pealt 30,1 peale. Vanimas vanuserühmas on kummastki soost umbes 250 inimest, nii et selle otsa lugemisse tasub jätta varu.
Neurootilisus on kuue skaala summa ja siinne tahk sobib oma perre kõige kehvemini: ülejäänud viiega jagab ta 0,44, kuuest madalaima numbri. Tulbad näitavad, kelle seltsis ta tegelikult käib, ja kolm tugevaimat rida seal tulevad meelekindluse alt.
Tööl elab see joon pigem päeva peenes kirjas kui tulemuste real. Tähtajad saavad ikka peetud, ainult tee sinnani teeb kõrvalepõikeid, mida vaiksema isuga kolleeg ei tee. Kalliks lähevad lahtise otsaga asjad: jutuaken, brauser, ülesanne, millel ei ole põhja. Alumises otsas näeb päev välja lihtsam, ja valjema isuga kolleegid loevad selle lihtsuse mõnikord hukkamõistuks.
Inimeste vahel tuleb sama joon välja heldusena ja hõõrdumisena ühe ja sama nädala sees. Kõrge tulemusega inimene tellib veel ühe ringi, venitab õhtu pikaks ja on selle juures suurepärane seltsiline, ning tema on ka see, kellega kaaslane hiljem kontojääki vaatab. Madala tulemusega inimesega on kerge plaane pidada ja ta satub sujuvalt majapidamise revidendi rolli, mida keegi taotlenud ei ole.
Kõvem otsustamine liigutab siin vähe, sest kui valjult tõmme saabub, seda ei valita. Liigub hoopis vahemaa isu ja käe vahel: kas asi on üldse majas, kas kaardinumber on poodi salvestatud, kas lõpetamine on otsus või vaikimisi seis. See on pigem korraldus kui iseloom, ja just seepärast kasvab ühest ja samast tulemusest välja kaks üsna erinevat elu.
Kaksikute ja lahus kasvanud laste uuringud annavad suurte joonte pärilikkuseks numbri, mis kõigub poole ümber. Ülejäänu taga ei seisa niivõrd ühine kodu, kuivõrd see, mis juhtus ühe lapse ja mitte tema kõrval kasvanud õega: haigused, sõpruskonnad, õnnestumised ja äpardused, mida perekond kokku ei jaga. Nii ei ole tase tervenisti päritud ega ka valitud, ja kui ta kord paika loksub, liigub ta edasi aastate, mitte kuude kaupa.
Rahvastiku peal tuleb joon pärast kolmekümnendaid allapoole ja meie normides on kuju sama: noorima ja vanima rühma vahele jääb umbes kolm punkti. Tabelites seisavad kõrvuti eri inimesed eri vanuses, mitte üks inimene neljakümne aasta jooksul, nii et see on kalduvus ja mitte lubadus, et sinu enda number käitub täpselt niimoodi.
Kaks asja seisavad siin lähestikku ja kokku neid panna ei tohi. Tugev isu, millega inimene ise hakkama saab, on püsiv omadus ja just seda skaala loeb. Harjumus, mis on nädala üle võtnud või lakanud peremehe sõna kuulamast, on eraldi lugu, millel on oma abi, ja ükski isiksusetesti number ei leia teda üles ega välista teda.
Sama isu on hallatav omadus siis, kui ettevaatlikkus seisab kõrgel, ja hoopis suurem osa pildist siis, kui ta seisab madalal. Tulemuste paaride kaupa lugemine ongi tasulise analüüsi töö.
Tasuta, kontot pole vaja, tulemus kohe
Pikas versioonis mõõdab seda tahku 10 väidet ja lühikeses 4. Vastused kaaluvad 1 kuni 5, pööratud sõnastusega väited keeratakse enne liitmist ümber ja summa läheb sinu soo ja vanuserühma normitabelisse, kust tuleb tagasi protsentiil. Kümnest väitest on pööratud viis ja neljast kolm, nii et suurem osa hinnatavast on kirja pandud pigem mõõdukuse kui liialduse keeles.
Alfa näitab, kui hästi ühe skaala väited omavahel kokku sobivad. Uuringutes peetakse 0,70 ja rohkem tugevaks. Arvutasime need numbrid ise Johnsoni avaandmetest, nii et neid saab võrrelda avaldatutega.
Väidete sõnastust sellel lehel ei ole ega tule. Ette loetud lause muudab vastust juba enne testi, kogu normitabel aga on ehitatud inimeste peale, kes nägid neid esimest korda. Väited jõuavad sinuni siis, kui test on käima läinud.
300 küsimust · umbes 35 minutit
Tee pikk test120 küsimust · umbes 15 minutit
Tee lühike versioonTasuta, kontot pole vaja, tulemus kohe
Oletus enne testi on siin pool väärtusest. Nihuta märgis sinna, kus sa arvad end teiste inimeste kõrval seisvat, ja vaata pärast järele, kui hästi sa seda oma külge ette teadsid.
0 tähendab madalamat tulemust kui pea kõigil testi teinutel, 100 kõrgemat kui pea kõigil.
See on oletus, mitte mõõtmine. Test võrdleb sinu vastuseid päris inimeste normidega.
IPIP-NEO nimetab skaalat ohjeldamatuseks, uurimuskirjandus ütleb sagedamini impulsiivsus ja otsingusse kirjutatakse teist sõna kordades rohkem. Mõlemad nimetavad samu kümmet väidet, nii et pealkirjas seisab küsimustiku enda silt ja teed juhatab tuttavam sõna.
Ei. Skaalal ei ole künnist, nii et ükski number ei kinnita ega välista sõltuvust. Kõrge tulemusega inimesed märgivad sagedamini, et igapäevane tõmme võidab, ja valdav enamik neist ei jõua ühegi sõltuvuseni. Harjumus, mis maksab raha või suhteid ega kuula enam sinu otsuseid, kuulub arsti, mitte küsimustiku juurde.
Ei, ja numbrid ütlevad sedasama: paar seisab miinus 0,41 peal ehk side on olemas, peegeldust ei ole. Enesedistsipliin küsib, kas igav töö läheb edasi, siin aga on küsimus selles, mis juhtub siis, kui midagi meeldivat on käeulatuses. Kõige kindlam vastukaal on hoopis ettevaatlikkus, miinus 0,53.
Sellepärast, et küsitakse päris tavaliste isude kohta. Keskmine on 32,1 punkti skaalal 10 kuni 50 ja see on kuuest kõrgeim, samal ajal kui haavatavuse keskmine jääb 25,7 peale. Toores 32 on siin seega keskkoht ja ülemine riba avaneb meestel 35, naistel 37 punktist.
Alfa tuleb pikas versioonis 0,788 ja lühikeses 0,706, mõlemad arvutatud Johnsoni avaldatud avaandmete peal ja mõlemad neurootilisuse kuue skaala seas madalaimad. Põhjus on lihtne: söök, raha ja ekraan on eri isud, ja üks inimene võib olla ühe koha peal vali ja teise peal üsna vaikne.
Enamik inimesi mõõdab seda skaalat oma kõige halvema õhtu järgi ja läheb oletusega just sellepärast mööda. Pikk versioon esitab ühe tahu kohta kümme väidet ja lühike neli, kolmkümmend tahku tulevad kummalgi juhul tagasi, ja mõlemad on tasuta.
Tasuta, kontot pole vaja, tulemus kohe