Neurootilisus · Tahk N4
Kohmetus näitab, kui palju ruumi võtab sinus sisse võõras pilk. Mõõdetakse seda, kui teravalt lõikab olla vaadatuna, hinnatuna või kohmakas seisus, mitte seda, kas sulle meeldib seltskond. Kõrge tulemusega inimene tunneb pilke ka tühjas toas, madala tulemusega inimene ei pane saali üldse tähele.
Tasuta, kontot pole vaja, tulemus kohe
Väited käivad selle kohta, kuidas mõjub töö kellegi pilgu all, mis toimub sinuga siis, kui seltskonna tähelepanu koondub sinu peale, ja kui kauaks jääb kripeldama väike äpardus. Erinevus inimeste vahel ei ole selles, kas keegi publikut märkab: märkavad kõik. Erinevus on selles, kui palju ruumi publik pärast märkamist endale võtab ja kui kaua ta seal püsib.
Tahk seisab neurootilisuses sellepärast, et mõõdetav suurus on emotsionaalne reaktsioon: piinlikkus ja see võpatus, mis käib sellest hetk varem läbi. Oma dimensiooni sees on lähim seltskond haavatavus 0,62 ja ärevus 0,61, norgus jääb 0,58 peale. Kõige valjem seos jääb aga dimensioonist välja ja kannab miinusmärki: kehtestavusega annab see skaala miinus 0,68, kõigi 435 tahupaari kõige negatiivsema väärtuse.
Number kirjeldab põhitaset, mitte üksikut hetke. Kui laud vaikib ja pöördub sinu poole, ei jää külmaks peaaegu keegi. Skaala käib selle kohta, kuhu sa pärast tagasi tuled ja kui suur osa tavalistest olukordadest selle maitse üldse omandab: kas ainult lava ja eksam, või ka kohvimasina juures alanud jutt.
Ingliskeelne silt on Self-Consciousness, eesti keeles katab sama ala häbelikkus ja vanemad tööd räägivad negatiivse hinnangu kartusest. Meie kümme väidet tulevad Johnsoni hallatavast avalikust IPIP-pangast, nii et jutt käib just sellest skaalast, mitte kaubamärgi all müüdavast küsimustikust.
Eesti keeles kõlab kohmetus kohmakuse sugulasena, justkui käiks jutt hakkamasaamisest. Käib hoopis pilgust. Kolm mõistet seisavad sellele skaalale nii lähedal, et neid peetakse tema enda tähenduseks, ja iga vahetus muudaks sama arvu lugemist.
Kohmetus ja kohmakus on eesti keeles peaaegu naabersõnad, ja just sealt tuleb kõige sagedasem vahetus: kõrget tulemust loetakse tõendina, et inimene ei saa hakkama. Enesetõhusus mõõdab usku oma oskustesse, kohmetus seda, kuidas mõjub kõrvalseisja pilk. Seos on miinus 0,52 ja ruumi jääb nende vahele küllaga: tuttav on inimene, kes teeb oma tööd väga hästi ja kaotab sõnad kohe, kui keegi seda kõrvalt vaatab.
Kõrge tulemus on temperament, mitte kliiniline kategooria. Häire mõõdupuu on see, kui palju vältimine kuude kaupa argielust ära võtab, ja otsuse teeb spetsialist vestluses, mitte küsimustik. Selle skaala tipus on hulk inimesi, kes teenivad leiba teiste ees seistes. Siin lehel ei sõeluta midagi ja ükski number siit ei ütle sinu tervise kohta mitte midagi.
Need kaks käivad koos 0,46 peal ja küsivad ometi eri asja. Tagasihoidlikkus käib selle kohta, kas sa asetad ennast teistest ettepoole; kohmetus selle kohta, kas tähelepanu all on hea olla. Rõõm kiituse üle ja soov maa alla vajuda hetkel, mil see kiitus kahekümne kolleegi ees välja öeldakse, mahuvad ühte inimesse rahulikult ära.
Kumbki ots ei ole parem loomus. Üks hoiab saali kogu aeg silmanurgas ja maksab selle eest, teine kõnnib saalist läbi ja jätab osa sealsest märkamata.
Seni kuni sind vaadatakse, kulub osa tähelepanust vaatamise enda peale, ja seda osa ei jää millegi muu jaoks järele. Sa arvestad ette, kuidas öeldu kohale jõuab, ja jätad harva kellegi teise piinlikku seisu. Arve saabub kõhkluses: küsimus, mis oleks pidanud koosolekul kõlama, esitatakse pärast koosolekut ukse taga.
Sa tunned pilke ka siis, kui keegi ei vaata. Vestlused mängivad öösel peas uuesti ja hirm astuda kohmakas samm hoiab sind eemal sammudest, mis oleksid väärt astumist.
Teiste tähelepanu on sinu jaoks lihtsalt teave ja vaadatav olemine ei maksa midagi. Sa esitad ilmselge küsimuse ka saja inimese ees, ilma et enne kaaluksid. Pime nurk jääb teiste ebamugavuse peale: kolleeg, kellele esiletõstmine ei sobinud, ja laud, mis tõmbus kangeks sel ajal, kui sina rääkisid edasi.
Võõras pilk, hinnang või tuppa astumine, kus sa kedagi ei tunne, ei vii sind rappa. Piinlikud hetked libisevad pealt maha, mitte ei jää külge.
Keskmisse ribasse jääb neli inimest kümnest. Tähelepanu on märgatav ja kantav: esimene minut esinemisest võtab midagi, teine juba vähem, ja piinlik hetk kipitab korra ning saab siis otsa.
Madal, keskmine ja kõrge järgivad Johnsoni protsentiilijaotust 30/40/30, mitte kliinilisi piire. Skaala loeb sinu enda juttu sellest, milline tunne on tähelepanu all, mitte seda, milline sa väljast paistad: need, kes kirjeldavad end põlemas, tunduvad kõrvaltvaatajale enamasti rahulikud.
Kümme vastust liidetakse kokku, nii et toorpunkte tuleb 10 kuni 50. Allolev kõver tugineb 135 947 lõpuni täidetud pika versiooni profiilile ja selle kese jääb 29 peale, veidi allapoole skaala enda keskkohta. Tervikuna seisab see skaala madalal ja kõveral on see otse näha.
| Protsentiil | Toortulemus |
|---|---|
| 10 | 20 |
| 25 | 24 |
| 50 | 30 |
| 75 | 35 |
| 90 | 40 |
Pool kõigist profiilidest jääb 23 ja 34 punkti vahele. Toores 29 on meestel 54. protsentiil ja naistel 47., ja just sellepärast loetakse tulemust oma soo ja vanuserühma normitabelist, mitte kogu valimist korraga. Valimis on need, kes ise otsustasid veebis isiksuseküsimustiku ära täita.
Sugude vahe jääb siin väiksemaks kui üheski teises neurootilisuse tahus peale ühe, ja vanus liigutab mõlemat joont tunduvalt rohkem kui sugu.
Naiste keskmine on 29,8 ja meeste oma 28,3 punkti, vahe 1,5 neljakümnepunktisel ulatusel; väiksem on selles dimensioonis ainult norguse oma. Vanus viib mõlemad jooned samas suunas alla: mehed 29,1 pealt alla 21-aastaste seas 25,5 peale pärast kuutkümmet, naised 30,3 pealt 26,4 peale. Vanimas lahtris on kummastki soost umbes 250 vastajat, nii et viimane samm on kogu reas kõige õhem koht.
Neurootilisus koosneb kuuest eri asjast ja see siin on nende seas ainus, mis on pööratud teiste inimeste poole. Kogu testi kümnest kõige negatiivsemast tahupaarist neli puudutavad seda skaalat, ja neist neljast kolm osutavad ekstravertsusse: kehtestavus, soojus ja seltsivus. Neljas viib enesetõhususe juurde.
Tööl elab joon vahemaal selle vahel, mis inimesel juba peas olemas on, ja selle vahel, mis lauale välja öeldakse. Kõrge tulemusega inimene valmistub rohkem, kui ülesanne nõuab, esitab hea küsimuse koridoris pärast koosolekut ja hoiab teiste väärikust ka siis, kui keegi seda ei palu. Madala tulemusega inimene pakub end varakult välja ja jõuab vahel vaiksemast kolleegist üle sõita, ilma et paneks tähele, kuidas laud vahepeal kangeks tõmbus. Kõige selgemini paistab vahe seal, kus tööd tuleb ette kanda, mitte seal, kus seda tehakse.
Lähedal olles on kõrge tulemusega inimene sageli hoopis keegi teine: koormav ei ole kaaslane, vaid vaadatav olemine, ja kahekesi avaneb ta lõpuni. Väsitab sama õhtu seltskondlik versioon ja hilisem ülekordamine, kas midagi kõlas valesti. Madala tulemusega inimesega on kerge koos olla ja segadusse teda ei aja miski, ainult et vahel jääb tal märkamata, et kõrvalistuja põleb parasjagu häbi pärast.
Ülemises otsas liigutab asja kordus, mitte otsustavus. Tunne kulub tuttavaks saades ära, olukord olukorra haaval, ja just sellepärast on teine esinemine kergem kui esimene, kuigi inimene ise ei ole vahepeal muutunud. Alumises otsas jookseb kasulik suund vastupidi: ruum kannab teavet selle kohta, kuidas öeldu kohale jõudis, ja see profiil ei korja seda ise üles. Kummalgi juhul ei ole tegu loomuse ümbertegemisega, vaid sellega, kui palju teavet inimene endale kätte saab.
Häbelikkust seletatakse rahvasuus kasvatusega: liiga range kodu, liiga vähe lapsi ümber. Kaksikute andmed sellist seletust ei kanna. Täiskasvanute erinevustest jääb päritud eelduste arvele umbes pool, ja ülejäänust läheb valdav osa selle kanda, mis juhtus ühe lapsega ja tema kõrval kasvanud õe või vennaga mitte. Kumbki pool ei naeluta numbrit kinni. Mõlemad kirjeldavad aeglast suurust: mõõda samad inimesed kümne aasta pärast uuesti üle ja nende omavaheline järjekord on peaaegu endine.
Rahvastiku joon läheb allapoole ja siin järsemini kui enamikul testi skaaladel: alla 21-aastaste rühmast üle kuuekümneste rühmani kaob keskmisest umbes 3,7 punkti, mis on ligi pool standardhälvet. Argises keeles tähendab see seda, et sama seltskond, kes kahekümneselt jälgib pingsalt, kuidas ta paistab, kulutab neljakümneselt selle peale märksa vähem. Meie normid kõrvutavad eri vanuses eri inimesi, mitte ei käi ühe inimese kõrval kaasas, nii et kalle on suund, mitte ajakava.
Üksik arv ei ütle, millises kombinatsioonis sa elad. Kõrge kohmetus kõrge kehtestavuse kõrval on haruldane profiil ja loeb hoopis teisiti kui seesama number madala kehtestavuse kõrval. Tasuline analüüs alustab just sealt.
Tasuta, kontot pole vaja, tulemus kohe
Täisversioonis mõõdab seda tahku 10 väidet ja lühikeses 4. Kümnest on kuus sõnastatud otse ja neli vastupidi, nii et harjumus kõigega nõustuda kõrget tulemust iseenesest ei anna. Vastused annavad 1 kuni 5 punkti, pöördväited keeratakse enne liitmist ümber, ja summat võrreldakse sinu soo ja vanuserühma normitabeliga.
Alfa näitab, kui hästi ühe skaala väited omavahel kokku sobivad. Uuringutes peetakse 0,70 ja rohkem tugevaks. Arvutasime need numbrid ise Johnsoni avaandmetest, nii et neid saab võrrelda avaldatutega.
Johnsoni avaandmetel tuleb sisemiseks kooskõlaks kümne väitega versioonil 0,83 ja nelja väitega versioonil 0,72. Langus nende vahel mahub kogu testi viie suurima hulka. Väiteid me siia välja ei pane: ette loetuna muudavad nad vastuseid.
300 küsimust · umbes 35 minutit
Tee pikk test120 küsimust · umbes 15 minutit
Tee lühike versioonTasuta, kontot pole vaja, tulemus kohe
Nihuta liugur sinna, kus sa arvad end teiste vastanute kõrval olevat, ja tee siis test. Siin tabatakse harva: see, mida teine inimene tähelepanu all tunneb, ei paista väljapoole kunagi välja.
0 tähendab madalamat tulemust kui pea kõigil testi teinutel, 100 kõrgemat kui pea kõigil.
See on oletus, mitte mõõtmine. Test võrdleb sinu vastuseid päris inimeste normidega.
Nad kattuvad, aga ei lange kokku. Häbelikkus segab argikeeles kaks skaalat ühte: siinse ebamugavuse tähelepanu all ja seltsivuse, mis mõõdab tõmmet seltskonna poole ja seisab selle tahuga miinus 0,49 peal. Inimene võib seltskonda päriselt igatseda ja ikkagi kõrbeda selle all, kui pilgud tema poole pöörduvad. Just sellepärast ei kanna see skaala meil häbelikkuse nime.
Ei. Skaalal ei ole diagnostilist piiri ja tal ei saagi seda olla, sest ta mõõdab mõõdet, millel iga inimene kuskil seisab. Spetsialist küsib, kui palju on elu ahenenud ja kui kaua see on kestnud, ja see on hoopis teine küsimus. Kui vältimine võtab sinult tööd või suhteid, tasub sellest spetsialistiga rääkida; veebiküsimustik seda vestlust ei asenda.
Sest mõõdetakse emotsionaalset reaktsiooni, mitte tõmmet inimeste poole. Pinge selles kohas on ometi näha: kehtestavusega on seos miinus 0,68, kogu testi kõige negatiivsem, ning soojuse ja seltsivuse poole jäävad samuti miinusmärgid. Tahk kuulub neurootilisusse, kuid vaatab ekstravertsuse suunas.
Keskmiselt läheb. Mehed saavad alla 21-aastastena 29,1 punkti ja pärast kuutkümmet 25,5, naised 30,3 ja 26,4. Sama suund kordub ka teistes suurtes valimites. Tegemist on eri vanuses inimeste kõrvutamisega, mitte ühe inimese jälgimisega läbi elu, nii et lubadust sinu enda numbri kohta siit ei tule.
Mitte päris. See tähendab, et reaktsioon jääb tulemata, mitte et teiste arvamus oleks kaalutu. Väärtused, viisakus ja soov meeldida elavad teistel skaaladel. Madal tulemus jääb ilma automaatsest märguandest, et miski läks halvasti, ja seepärast jõuab uudis tavaliselt kellegi teise käest ja hiljem.
Johnsoni andmetel annab kümne väitega versioon 0,83 ja nelja väitega 0,72. Mõlemad kõlbavad, kuid vahe nende vahel on kogu testi viie suurima languse seas. See ongi lühikese versiooni hind tahkude tasemel: dimensiooni number talub kärpimist tunduvalt paremini kui üks tahk selle sees.
Aimdus ja tulemus lähevad sellel skaalal sagedamini lahku kui mujal, sest teiste sisetundega ei saa ennast kõrvutada. Pikas testis on iga tahu taga kümme väidet ja lühikeses neli; mõlemad on tasuta ja mõlemad annavad kõik kolmkümmend tahku protsentiilides.
Tasuta, kontot pole vaja, tulemus kohe