Mida teadus neurootilisuse kohta teab
Neurootilisus on üks vanimaid isiksusetelgesid. Hans Eysenck tõstis selle juba möödunud sajandi keskel oma mudeli üheks põhiteljeks, ja kui hiljem kujunes välja viiefaktoriline mudel, jäi see telg alles peaaegu muutumatuna. Tänapäeval tuleb ta välja igas suures faktoranalüüsis, olenemata küsimustiku keelest. Kaksikute ja perekondade uuringud viitavad sellele, et umbes pool inimestevahelisest erinevusest on seotud pärandumisega.
Nimi pärineb ajast, mil neuroosi peeti diagnoosiks. Tänapäeva klassifikaatorites sellist diagnoosi enam ei ole, aga joone nimi jäi käibele, ja just seepärast eelistavad paljud rääkida vastaspoolusest, emotsionaalsest stabiilsusest. Seosed elu tulemustega on olemas, kuid mõõdukad ja mitte põhjuslikud: kõrgem tulemus käib keskmiselt kokku suurema koormustundlikkusega, madalam rahulikuma reageerimisega. Isiksuseskaala ei ole vaimse tervise mõõt ega ennusta ühe inimese käekäiku.
Eesti on selle teema juures ebatavaliselt tugev koht. Tartu Ülikooli psühholoogid, teiste seas Jüri Allik ja Anu Realo, on aastakümneid uurinud pärandmudelit kultuuride võrdluses, eesti keelde on kohandatud NEO-PI-3 küsimustik ja siin on koostatud IPIP loogikas oma vahend EPIP-NEO. Sellest pärandist tulevad terminid, mida me kasutame. Normid, mille vastu sinu tulemust võrreldakse, on seevastu kogutud ingliskeelsetel valimitel, ja seda me ei varja. IPIP-NEO on iseseisev vabakasutuses küsimustik, mitte NEO PI-R, ega ole ärilise testi kirjastajaga seotud.