Mida see skaala küsib
Ettevaatlikkus mõõdab vahemaad, mille inimene jätab tõuke ja teo vahele. Väited küsivad, kas sa hüppad asjadesse sisse enne mõtlemist, kas sa kaalud tagajärgi ja kas sa ütled välja esimese lause, mis pähe tuli. Ükski neist ei küsi, kas otsus lõpuks õigeks osutus. Kirja läheb ainult see, kui suur osa kaalumisest jõudis ära käia enne sammu.
Pere poolest kuulub tahk meelekindluse alla, kuhu koonduvad plaanipidamine ja lõpuni viimine, aga kinni hoiab ta sealt lõdvalt: ülejäänud viie õega kokku on seos 0,54, üks kahest kõige lõdvemast sidemest terves dimensioonis. Kogu testi kõige tugevam side jookseb tal hoopis välja ja miinusmärgiga: põnevusejanuga miinus 0,57, kuues kõige vastandlikum paar kõigi 435 tahupaari seast.
Punktisumma kirjeldab seadistust, mitte tänast pärastlõunat. Üürilepingu kohal istub kauem igaüks, olgu iseloom milline tahes, ja menüü kohal ei istu peaaegu keegi. Skaala küsib asendi kohta, kuhu sa lähed tagasi siis, kui kaalul pole midagi, ja see asend ei ole eluks ajaks paigas: kolmekümnest tahust nihkub vanusega rohkem ainult enesedistsipliin.
Teaduskirjanduses kannab see skaala nime Deliberation ehk kaalutlemine ja lähedased tööd räägivad samast pinnast kui refleksiivsest otsustusstiilist. Laused pärinevad IPIP vabast kogust, mille pani kokku Goldberg ja mille Johnson oma väljaandes praegusele kujule seadis.